Kordamine on....

Täna oli meie õpetajatel viimane päev siin Soomes.  Hommikul saime verhoomos ( mulle kuidagi meeldib see lühike sõna rohkem, kui eestikeelne "sadulsepatöökoda". Järsku oleks võimalik mingi lühem uudissõna selle asemel välja mõelda?) kokku ning tegime kõik koos ühe grupipildi. Siinsed täiskasvanud õppijad on väga sõbralikud ning abivalmid ja üldse on õhkkond mõnus ja lahe.
Teisel kursusel oli täna vaba päev, seega fotol on vähem kui pooled õppijatest.

Virve näitas meile oma kõrgkoolis tehtud uurimustööd kalanaha omaduste kohta ning tal olid kaasa võetud ka näidised lutsukala ja niiluse ahvena nahkadest. Viimane elab Aarfrikas Victoria järves ja on sealne prügikala, kes ohustab järves elavaid põlisliike, neid hävitades. Seda ahvenat siis lihtsalt püütakse järvest välja ja kas liha süüakse või mitte ei osanud Virve öelda. Igatahes saadetakse kalanahad Soome, kus need siis pargitakse ja värvitakse. Ja uskumatult tugev, paks ja vastupidav  nahk on sel kalal, dekoratiivne ka. Kalanahkadest valmistatakse jakke, käekotte jms, kuid ta on kallis, seega kasutatakse neid väikesete detailidena.

See ongi see ahven.

Uurimistöö käigus oli Virve laboratooriumis teinud Martindale (hõõrdumis) testi lutsu kala nahale (pilti mul kahjuks pole). Esimesed kulumisjäljed ilmnesid alles 26 000 pöörde järel. Pole paha!
Samuti rebimistugevus on igati korralik. Virve isa ei suutnud käte vahel katki rebida seda ahvenanaha riba. Juhul kui kalanahk kuivaks ja rabedaks muutub, siis rebeneb ta hästi.
Saime lõpuks tööle hakata. Tiina lõpetas Mini istme proovikatte õmblemise, aga kuna see ei tahtnud ikkagi hästi kokku istuda, siis harutasime kõik lahti. Just see vahedetail tundus olema kuidagi ühelt poolelt pikk ja jäi lokkima. Lõikasin paksemast dermatiinist oroginaaldetaili järgi täpselt uue vahetüki välja, jälgides et kõik kokkupanemise märgid ka peale saaksid. Seejärel õmblesin selle istme seljataguse külge. No nii enamvähem sobis, ühelt küljelt pidi küll päris palju kokku hoidma, aga sain hakkama.

Tiina õmbles samal ajal oma ägedat kosmeetikakotti- kuldsete kantide ja lukuga. Õmblemise käigus murdus 4 masinanõela ja viimane kasutatud nõel oli nr 160. Ei ole kerge see õmblemine!
Mul plaanis teha teist värvi kott ja hõbedase lukuga. Igatahes tekitasime oma edevate traktorlukkudega täna teistes õpilastest elevust. Ainult et hind 4,50 EURi 60 cm luku eest tunnistati üksmeelselt kalliks. Paraku polnud midagi muud sobivat võtta.

Selline uhke kott! Janne lubas anda koolitööks sellise koti õmblemise järgmistele õpilastele.
 
Sel ajal kui Tiina esimest istmepoolt õmbles, uurisin Virvelt, et mida saaksime esmaspäeval ja teisipäeval teha, kui teda majas pole. Mõlemad seni lahtivõetud autoistmed ootavad raamitööde taga ja enne ei saa katteid valmis ka õmmelda kui polstrit peal pole.
Virvel oli meie jaoks välja pakkuda kaks tööd - 3 osaline mootorratta iste, mustast dermatiinist, kuhu tuleb oranzi niidiga!!! tepingud teha. Põhiistme juures saab kasutada 2-nõelalist teppimismasinat. Kõige hullem asja juures ongi see, et kui oled  detaili  valmis õmmelnud ja teppimine metsa poole läheb, siis tuleb jälle otsast alata. Nii on paraku Tiinaga juba kuus korda juhtunud ehk see väike neljakandiline detail läheb tal esmaspäeval uuesti ümbertegemisele, kuna Virve ei olnud rahul nurgatepinguga. Siia sobib hästi  MR-ide hüüdlause "Harjutamine teeb harjutajaks!". Ja SAS-i oma "Harutamine teeb harutajaks!"
Juba esimesel nädalal ütles mulle üks õpilastest, et Virve laseb tööd nii mitu korda ümber teha, kui ta lõpuks rahule jääb. Õnneks on lubatud kõigil eksida ja probleemi ei tehta ka kooli materjalide kasutamisel, juhul kui töö on vaja ümber teha. Kuidas kliendi materjali tuksi keeramisega lood on, ei tea.
Teine pakutud töö oli 2-se diivani seljatoe dermatiinist esidetaili (ainult) väljavahetamine naturaalnaha vastu. Erinevat värvi nahad ripuvad kõik kenasti seinal ja ootavad tegijaid. Just nimelt tegijaid ja kuna me end sellistena veel ei tunne, siis arvasime, et harjutame kätt vähe odavamate materjalide peal. Kardetavasti tuleb see naturaalne nahk endal kinni maksta, kui asi ei õnnestu. (Täpsem info küll puudub, sest me loobusime sellest tööpakkumisest).
No ja see õnnetu Mini proovikate tuleb meil esmaspäeval samuti ümber teha, sest uus vahedetail jäi ikkagi lokkima. Mingi viga on vist sisse tekkinud esidetaili väljalõikamisel. Aga nii kaua kui dermatiin kannatab veel õmblemist, teeme ümber.
Jõudsin täna mootorratta sadulale kokkupanemise jooned peale märkida ja seljaosa lahti harutada. Istmedetailid on algselt kokku joodetud, mitte õmmeldud. Need saab sealt lahti lõigata, aga ära ei tohi unustada õmblusvaru lisamast. On jälle üks aga - (tundub, et siin on klientidel nii palju erisoove oma vana asja kordategemisel) istmel tuleb polstriosa kohati vähemaks võtta ja seega ei saa neid algseid lõikeid kasutada.

Fotol on mootorrata sadul ja kasutatavad materjalid. See kile on tore materjal,  mis pannakse dermatiini alla/porolooni peale, et vihma korral sadul märjaks ei saaks. Toodetakse Saksas ja viimane kord kui Virve seda juurde tellida soovis, oli min kogus 10 000 m. Tehases on põhitoodang muu ja kogu masinapark tuleb kile tootmiseks ümber seadistada. Samas korjab tootja kõik tellimused kokku ja kui kogus on OK, siis hakatakse valmistama. Samas 5 aastat tagasi tellitud 20 meetrist, oli koolil veel natuke kilet alles ka.

Väike seljatugi , mille lahti võtsin, kujuneb vist töömahukaks. Uus vineerplaat tuleb lõigata (hea, et on kogemus olemas), augud mutrite jaoks sisse puurida, uus poroloon lõigata-liimida ja siis õmblustöö.
Siin teeb asja keerukamaks allservas olev tõmblukk, tuleb natuke nuputada, mis järjekorras õmblustööd ette võtta, lisaks veel servas olev teping.Aga selle mõtlemise töö jätan esmaspäevaks.

Ees on taas nädalavahetus ja meie suureks üllatuseks pakkus Anssi meile kasutamiseks jalgrattaid. Tuttuued ja loomulikult koos kiivritega. Nüüd saame linna vahel rallitada ja natuke ka kaugemale maid minna avastama.
Oleks ainult ilma! Täna on ka peaaegu kogu päeva tibutanud, õhtul tuli natuke lörtsigi.

  Rattad ootavad sõitjaid....