Pikk nädalalõpp ja (magnet)tormiline esmaspäev

Esimene koolinädal läbi ja seega tuli teha plaane nädalavahetuseks. Tuleb välja, et Hämeenlinna ei olegi nii suur linn ja kõige suurem vaatamisväärsus on siin Hämeenlinna kindlus ise. Sinna plaanime Tiinaga minna siis 8.04, kui toimub lihavõttepühade laat. Janne ja Marek on käinud seda juba ka lähemalt kaemas.
Aga, et mitte kodus istuda, sättisime end laupäeval linna peale. Ilm oli kõike muud kui ilus- tuli lörtsi, lund ja vihma. Väheke jalutatud, otsustas Marek minna tuppa kunstiga tegelema ja meie kolm õrna naisterahvast jäime tuulte ja tuiskude meelevalda. Õnneks oli mul teine õlekõrs kasutamata ja nii ma tegingi kõne "päästeingel" Madele, kes oli kohe nõus autole hääled sisse panema ja meid kuhu iganes viima. Varbad olid külmast kanged ja nii otsustasime, et käiks läbi kolm suuremat kirpputori poodi, et siis saab ka väheke sooja sisse. Mõeldud tehtud!
Poodides kulusid õnneks nii mõnedki tunnid ja Made auto pakiruum sai kompsusid täis. Mul jäi juba eelmine aasta üks vana (käsitöötarvete)tumba hinge peale ja oh imet- see ootas endiselt mind poenurgas! Ja hind oli aastaga langenud 3.- Euri võrra, nii et 7.- Euri oli selle eest täitsa OK.
Koju jõudes panime sauna sooja ja õhtul nautisime kuuma leili ning karastavaid jooke.
Pühapäeval tulid Marek ja Janne autoga meile järgi ja siis suundusime Aulanko rahvuspargi poole. Ilm oli taas hall ja udune, metsaalune jäiselt libe, aga mõnus oli kopsud osoonirikast õhku täis ahmida ja tasakaalu hoides edasi rühkida. Ronisime nii treppidest üles kui alla, meie põhiliselt üles, Marek käis ka all karukoopa juures. Keeldusime alla minemast, sest trepp oli ohtlikult libe ja kuna nii mõnedki töönädalad on veel ees, siis kipsis käega oleks seda väga raske teha.

Aulanko vaatetorn ja tornis.

Marek suundub karukoopa poole

Vaade alla järvele.

Õnnepalee, kus saab oma väljavalitule "jah" sõna öelda.

Aulanko pargis põhilised vaatamisväärsused nähtud oli meil veel praktiliselt terve päev ees.
Panime GPS-i  Iittala aadressi sisse  ja keerasime autonina kuulsa klaasipoe poole. Iittalas oli veel tore keraamika pood, kus kõige rohkem avaldasid meile Tiinaga muljet hoopis karjala kasest peaga pussnoad. (Puit on endiselt hingelähedane!).

 Keraamikapoe ukse kõrval elutsevad "maa-alused", keda ei tohi segada.

Kohvikus väike kohv ja saiake ning siis taas Hämeenlinna poole tagasi.


Esmaspäeval hakkas juba hommikust kõik kuidagi viltu vedama. Olime neljakesi õigeaegselt kohal, aga keda polnud oli meie juhendaja. Ootasime ja jokutasime ... Marekil oli soov teha autoistmeid, aga kuidagi see õige materjali valimine ja kokkusobitamine ei läinud kõige hoogsamalt. Siis tekkisid küsimused, et kus ja mispidi neid originaaldetaile kangale peale kanda ja millest lähtuda detailide kokkupanemisel - kas enda märgetest või siiski detaili originaalsälkudest.
Tiina ootas samuti, et saaks oma detaili edasi õmmelda, aga kuna materjali ei olnud kliendi poolt välja valitud, siis tuli oodata Virve juhtnööre.  Ühesõnaga üks hetk oli lõuna käes ja me polnud suurt midagi teinudki...
Peale lõunat sai siiski Mareki autole materjalid paika ja mõned detailid ka välja lõigatud. Virve tuli ja andis selged juhised, et kindlasti tuleb lähtuda enda tehtud märgetest kangale ja kanda märgetega pool teisele poole kanale üle. See nüüd selline tehniline jutt, aga kes seda varem teinud saavad vast aru. Lõpuks sai vist kahe istme jagu detaile ka välja lõigatud.

Auto peatoe detailid

Ametis autoistmetega

 Tiina õmbles dermatiinist neljakandilist sadulakatet, aga töö jäi pooleli, nii et homme saab lõpetada.

Õhtuks olid plaanid kinno minna ja seega suundusime kella neljast ööbimiskoha poole. Janne tuli meiega kaasa, et väike söök teha ja siis Marekiga linna poole sõita.
No ja siis tuli pauk luuavarrest! Hakkasime just uksest välja astuma, kui sisse astusid meie sakslastest korterinaabrid koos oma õpetajaga, kes väga resoluutsel häälel ütles, et sooviks meiega rääkida. (Selleks ajaks jõudis Marek ka meie uksest sisse astuda).
Ja tore, et teie õpetajad ka kohal on! Ühesõnaga probleem oli selles, et meil pidi käima palju külalisi!!! ja et me ei küsi oma naabrite käest luba, kuna ka nemad elavad selles korteris. Nojah, me ei saanud algul sõnagi suust, et siis Janne oli paar korda päevasel ajal käinud ja ühe korra Made, kes tunnikese meil kohvi jõi. Ja nüüd siis ka Marek, kes sai just üle ukseläve korraks sisse astuda. Vabandasime siis ja ütlesime, et kõik on õige. Ja siis ikka nende õpetaja küsis, et kas meil ka probleeme on. Ja oi kuidas tegelikult oli! Olime Tiinaga pidevalt kahekesi omaette köögis sisistanud, kui järjekordselt olid mustad nõud kraanikausis ja pott õliga oli mitu päeva pliidil seisnud ja kuivanud makaronid teises potis samuti pliidiplaadil paar päeva kuivanud. Ketšupist, mis külmkapis laiali pritsinud, osaliselt ka meie käterätikule, ei tasu rääkidagi. Ja noh veel mõned detailid, aga me nagu püüdsime asjadest üle olla ja viisakaks jääda.
Ja siis tegi Tiina konkreetset häält, tõusin diivanilt püsti ning tegin koristamise suhtes veel konkreetsemat  häält. Ja hea näide oli nõudelasust (seekord küll pestud) kraanikausi äärel.
Ja sammusime sirge seljaga uksest välja, kinno paremaid elamusi saama.
Õnneks film " Kaunitar ja koletis" oli just see, mis tuju väheke paremaks tegi.
Koju jõudes oli köök puhas ja korras ning nõud kõik ilusti kappi laotud....
Loodetavasti on selleks korraks magnettormid läbi.