Astuda jäänud veel viimane samm ja nädalalõppu ma näen...(Koit Toome)

Luureinfo kohaselt pidi sellel nädalavahetusel ainsas Hämeenlinna vaatamisväärsuses- Häme kindluses  olema laat. Ja kuna kõik sellised võimalused tuleb ära kasutada, siis laupäeval me sammud sinna ka seadsime. Rahvast oli palju, laadalisi meie mõistes vähe ja müügiartikliteks põhiliselt käsitöö ja söödav kraam. Piletit me ei ostnud (tundus nagu avatud uste päev olevat), käisime terve kindluse läbi ja natuke oli tore. Natuke sellepärast, et kuigi tegemist võiks olla muuseumiga, siis eksponaate on seal ülivähe. Umbes igas kolmandas toas üks. Oli maletuba, kus oli malelaud ja juures kirjad, et vanasti pidid rüütlid malet mängima. Siis oli tuba, kui sai virtuaalselt ambu lasta ja juures kirjad, et vanasti pidid rüütlid.... Saate aru küll, eks?

Butafooria müügiks

Jalutab kindluses

Proovib kiivrit turviste saalis

Gea pildistas kaevu kaevusaalis. Põhjas sädeleb raha.

Laat siseruumides.

Väga väikesed uksed.



Gea ootab oma printsi, või noh, Erkit valgel ratsul.



Võlvlaed võlvlagede ruumis.



Jänes :)

 

Hi-tec kamin keskaegses kaminaruumis.

Kondasime siis kogu lossi läbi ja suundusime tagasi linna. Oli vaja veidi aega parajaks teha ning seega läksime uudistama turuplatsi ääres asuvat kirikut. Kirik ise valmis 1798. aastal ning peaks meenutama Rooma Panteoni. Algselt oli kirikus amfiteatri-laadne istumispaigutus, praeguseks on see traditsiooniline kahes jaos ja otse altari suunas. Kirik on seest väga kaasaegne ja peaaegu igav. Ainult altar ja orel olid veidi rikkalikumalt kaunistatud, mujal paistis läbi euroremont.

Kiriku välisvaade

Pilt sisemusest

Astusime veel pärast seda läbi kodulähedasest kirbukast ja jalutades koju tabasime veidi kevadist Hämeenlinna.

Kevad linnas.

Kuna meie kaherattalisi sõpru oli ka vaja välja kruiisima viia, siis mõeldud-tehtud. Ja mitte keegi ei naera, eks, sest turvalisus eelkõige. Kiivrid tulid koos ratastega.

Valmistub.

Sõidab.

Laupäeval ikka pärast pikka ja tegusat päeva ka saun, soomlaste kes-tahab-saada-miljonäriks ja siis magama.

Pühapäev tõotas taaskord vastuvõetava ilmaga tulla. Plaanisime veidi kohalikku kaubandust kammida ja siis koju sööma minna ja siis raudsete (või muust metallist) ratsudega välja minna, et teha tutvust lähedal asuva Ahvenisto vabaaja keskusega. Tegemist endise olümpiakeskusega, kus 1952 Helsingi suveolümpia ajal toimusid ratsutamise, vehklemise, laskmise, jooksmine ja ujumise võistlusalad.

Park ise on k ü n k l i k- no tõesti, ma ei kujuta ette, mida meie trennist puutumata lihased homme selle mägise rattasõidu peale ütlevad :)

Hetkel tühi väliujula

Vahest olid tõusud lihtsalt rasked

Vahest sai kõvasti litsutud.

  Sport on terviseks.



Järv täitsa jääs.



Trepp saunast järve koos soojendatava jooksurajaga.

Ürgmets.

Kõige rohkem avanenud sinilill, mis leidsime.

Lisaks on täna selline halloweeni moodi päev(virvonta), kus lapsed käivad nõiaks, võluriks või muuks tegelaseks kostümeeritult ukselt uksele, loevad salmi, sopsutavad pererahvast vitsakimbuga, soovivad head ja tahavad komme või šokolaadimunasid saada. Luuletus siis selline:

Virvon varvon vitsasella,

koitan koivun oksasella,

enkä paljon palkkaa vaadi,

enkä velkakirjaa laadi.

Sulle vitsa, mulle palkka.

Kuigi me linnas jalutades selliseid maskeeritud lapsi ei kohanud, siis autodes ikka vilksas mõni värviliste sulgedega ehitud pajuvitsakimp. Saime ühe pildi ka lastest kohaliku käest.


Väike nõid ja veidi suurem jänes.

Ja siis veel- mulle meeldivad siinsed kaevukaaned.


Ja seda kõike Sibeliuse pärast, kes siin sündis.

Ja lisaks veel küpsetasid meie sakslastest korterinaabrid pärmitaigna-kakao saiu. Uhke värk, Gea sai ka maitsta. Ma mitte.

Ja selline pilt avaneb meie vannitoas, kui mina ja pesumasin omavahel tülli läheme ja pesumasin mulle mitte mingi meelituse ega nipiga asju kätte ei anna.

Tülis pesumasinaga.

Nädalavahetus sai selleks korraks otsa. Kuuldavasti olla Eestis kevadisem. Järgmisel nädalavahetusel tuleme kontrollime seda infot. :)