Lõpuks hakkab midagi ka valmima
Neljapäevase päeva lõpetuseks peab lisama, et selle õhtu karaoke tase üllatas meid positiivselt. Baaris väga palju rahvast ei olnud ning nendest viiest inimesest, kes laulda tahtsid, said kõik esineda mitu korda. Väga hea häälega oli üks naisterahvas, kes olekski võinud vabalt kogu õhtu laval olla, aga kuna soovijaid oli teisigi, siis tuli mikrofon edasi anda. Ühele neiule oli küll karu kõrva peale astunud, aga vaatamata sellele esines ta mitme lauluga.
Reedel jätkasin Mini Cooperi istmega. Õmmelda olid jäänud veel mõlemad küljedetailid. Siin oli kokkupanemisel abiks sellised toredad klõpsakad (nagu pesulõksud), asetasid kokkupanekumärgid kohakuti ja kinnitasid klõpsuga. Nii oli hea kontrollida, kuskohast ja kas on vaja detaili venitada või mitte.
Õmblustöö käis kähku, sest detailid istusid kenasti kokku.
Nüüd tuli siis aeganõudvam töö- niitide sõlmimine ja liimiga täpsutamine. Lõunaks oli töö valmis ja sai viia katte Virve kätte kvaliteedikontrolli.
Siin tuli Virve appi ja konstrueeris erinevaid variante istme ehitusest. Lõpuks tundus see "ringitatud" ülesehitus kõige parem olema. Porolooniruumist oli nüüd vaja leida sobivas paksuses tükke, et teha taas üks näidis valmis.
Tükid leitud, lõikasin nurgad mõõtu ja edasi vaja paksus paika saada. Võtsime vana istme kõrvale ja poroloone nihutades saime kätte kätte sobiva istme kaldenurga .
Selle jaoks on vaja porolooni vahekiht lõigata nurga all.
Uus porolooniste peaks siis välja nägema selline. Selle valmistamisega jätkan esmaspäeval.
Nüüd tuli see proovikate uuesti lahti harutada. Poolel detailil lõikas Tiina õmblusvaru ära, teisel poolel jäi alles. Äralõigatud serva järgi sai detailile peale joonistada õmblusjoone.
Detailid välja lõigatud ja kokku õmmeldud, sai kasutada seda toredat kahenõelalist teppimismasinat.
Valmis kate, mis ootab sadulat.
Sadulale tuleb peale liimida vettpidav kile, seejärel pingutada ning klammerdada. Kahjuks oli reedel liimimisruum hõivatud ja Tiina saab sadula lõpetada esmaspäeval.
Siis näitas Virve meile, kuidas kõige lihtsamalt saab diivanipatju õmmelda. Võetakse padjakate ja õmmeldakse vasakule poolele kiht (200 g) vatiini, s.t vatiin asetatakse ühele kangapoolele ning õmmeldakse kolmest küljest kinni, lisaks väheke mõlemalt poolt ka neljandast küljest. Nüüd keeratakse parem pool välja ja voila- olemas! Täidiseks saab panna nt. peenestatud porolooni (eraldi katte sees), mida nad siin koolis poroloonijääkidest ise masinaga purustavad .
Õhtuks kutsusid Virve ja Hanna meid sööma ning seega seadsime töölauad korda ja läksime ennast väheke värskendama.
Selgus, et see pizzeria Popino on Hämeenlinna kõige popim koht. Asukoht oli küll selline, et kui ei tea, siis jalutad mööda. Kohalikud aga teavad ja käivad. Toiduportsud olid vägevad ja äärmiselt maitsvad, menüü rikkalik.
Väga hõrk steik koos spargli ja mozzarella juustuga
Pasta Carbonara oli igati oma nime vääriline, peekonitükke oli toidus ohtralt.
Õhtu oli väga meeleolukas ning lõbus - Virve on igati armas inimene ja tõeline multitalent! Kahjuks tõmmatakse siin Soomes igalt poolt rahasid vähemaks ja tema töökoormus jääb ka koolis väiksemaks, kuigi talle endale õpetajatöö ehk töö inimeste(ga) seas väga meeldib.
Igatahes jääme tema autopolsterdamise õpikut väga ootama!
Virve kutsa Rocky, kes meiega autos kogu aeg suhelda tahtis ja keelega kogu näo üle püüdis limpsida.
Laupäevase päeva veetsime Tiinaga Tamperes. Väga tore linn, kuhu võiks suvel tagasi minna.
Põnev oli vana Finlaysoni tehase territoorium, mis meenutas oma punaste tellisehoonetega natuke Narva Kreenholmi kompleksi. Osades hoonetes on vist praegugi veel tootmine sees. Samas oli seal mitmeid restorane, Escape room jm põnevat. Ühes hoones oli sees Tampere suurim muuseum Vapriikki, milles on nii püsinäitus kui ka vahelduvad näitused. Hetkel oli seal Hiina teemaline näitus "Keelatud linn".
Trampisime linnas, käisime Torni hotelli 25.korrusel Skybaaris linna panoraami nautimas. Plaan oli seal kohvi juua, aga kuna rahvast oli väga palju, siis kahjuks plaaniks see jäigi.
Juugendlike detailidega Tampere Toomkirik. Väga põnev ehitis nii seest kui väljast.
Tuletõrje depoo
Finlaysoni tehasekompleks
Õhtul kui Hämeenlinna tagasi jõudsime oli 20 000 sammu tehtud. Siinoldud aja rekord!
Reedel jätkasin Mini Cooperi istmega. Õmmelda olid jäänud veel mõlemad küljedetailid. Siin oli kokkupanemisel abiks sellised toredad klõpsakad (nagu pesulõksud), asetasid kokkupanekumärgid kohakuti ja kinnitasid klõpsuga. Nii oli hea kontrollida, kuskohast ja kas on vaja detaili venitada või mitte.
Õmblustöö käis kähku, sest detailid istusid kenasti kokku.
Nüüd tuli siis aeganõudvam töö- niitide sõlmimine ja liimiga täpsutamine. Lõunaks oli töö valmis ja sai viia katte Virve kätte kvaliteedikontrolli.
Virve hinnang katte õmblemisele oli "väga hea töö".
Siin koolis ei anta tööde eest numbrilist hinnangut, vaid kõigiga viiakse läbi eraldi vestlused ja antakse tagasisidet õpilasele tema arengu kohta. Mis on hea ja mida peaks veel parandama.
Edasi oli vaja teha uuele kattele poroloonist ka uus iste alla. Mini iste oli sellise kujuga, et esimene serv oli 1/3 kõrgem ja tagantpoolt läks libamisi madalamaks.
Vana iste, kõrgendatud koha üleminek kaetud vatiinikihiga
Selle jaoks on vaja porolooni vahekiht lõigata nurga all.
Ehk siis kuju peab olema selline nagu ülemistel fotodel näha. Väikest tükki lõigata oli päris OK, aga kuidas seda teha üle 1 meetrisel tükil, ma veel ei tea.
Tiina jätkas taas mootorratta sadulaga. Proovikatttele said parandused tehtud ja valmistulemus sai hea.
Detailid välja lõigatud ja kokku õmmeldud, sai kasutada seda toredat kahenõelalist teppimismasinat.
Sadulale tuleb peale liimida vettpidav kile, seejärel pingutada ning klammerdada. Kahjuks oli reedel liimimisruum hõivatud ja Tiina saab sadula lõpetada esmaspäeval.
Siis näitas Virve meile, kuidas kõige lihtsamalt saab diivanipatju õmmelda. Võetakse padjakate ja õmmeldakse vasakule poolele kiht (200 g) vatiini, s.t vatiin asetatakse ühele kangapoolele ning õmmeldakse kolmest küljest kinni, lisaks väheke mõlemalt poolt ka neljandast küljest. Nüüd keeratakse parem pool välja ja voila- olemas! Täidiseks saab panna nt. peenestatud porolooni (eraldi katte sees), mida nad siin koolis poroloonijääkidest ise masinaga purustavad .
Õhtuks kutsusid Virve ja Hanna meid sööma ning seega seadsime töölauad korda ja läksime ennast väheke värskendama.
Selgus, et see pizzeria Popino on Hämeenlinna kõige popim koht. Asukoht oli küll selline, et kui ei tea, siis jalutad mööda. Kohalikud aga teavad ja käivad. Toiduportsud olid vägevad ja äärmiselt maitsvad, menüü rikkalik.
Pasta Carbonara oli igati oma nime vääriline, peekonitükke oli toidus ohtralt.
Õhtu oli väga meeleolukas ning lõbus - Virve on igati armas inimene ja tõeline multitalent! Kahjuks tõmmatakse siin Soomes igalt poolt rahasid vähemaks ja tema töökoormus jääb ka koolis väiksemaks, kuigi talle endale õpetajatöö ehk töö inimeste(ga) seas väga meeldib.
Igatahes jääme tema autopolsterdamise õpikut väga ootama!
Laupäevase päeva veetsime Tiinaga Tamperes. Väga tore linn, kuhu võiks suvel tagasi minna.
Põnev oli vana Finlaysoni tehase territoorium, mis meenutas oma punaste tellisehoonetega natuke Narva Kreenholmi kompleksi. Osades hoonetes on vist praegugi veel tootmine sees. Samas oli seal mitmeid restorane, Escape room jm põnevat. Ühes hoones oli sees Tampere suurim muuseum Vapriikki, milles on nii püsinäitus kui ka vahelduvad näitused. Hetkel oli seal Hiina teemaline näitus "Keelatud linn".
Trampisime linnas, käisime Torni hotelli 25.korrusel Skybaaris linna panoraami nautimas. Plaan oli seal kohvi juua, aga kuna rahvast oli väga palju, siis kahjuks plaaniks see jäigi.
Vene kirik
Õhtul kui Hämeenlinna tagasi jõudsime oli 20 000 sammu tehtud. Siinoldud aja rekord!
Kommentaarid
Postita kommentaar